Killukesed Antsla lapsepõlvest. My Mother’s Story - Honourable Mention

Killukesed Antsla lapsepõlvest. My Mother’s Story.
By Ruth Patterson (as told to her by her mother, Naani Kallion Merits)
2020 EFC Short Story Contest - Honourable Mention

Väike majakene, põllu sees, 
Soo ja männimets ta õue ees. 
Seal ma mööda saatsin noorus a’a 
Seal mul kuldne mälestuste maa 
Ei seal iial muret tundnud rind 
Olin nägu oksal laululind 
Sest et vanemate hella hool 
Hoidis mind ja saatis igal pool. 

Kui mu isa Jaan ja ema Julia Siberist tagasi Eestisse tulid, vist 1923 aastal, siis oli neil raha ainult nii palju kui kuldrahasid, mis ema oma seeliku palistuse sisse oli õmmelnud. Kuu aega olid nad teel Siberist Narva, ja selle aja sees mitu korda enamlase poolt röövitud. Nendega oli kaasas viis last- Minna, Volli, Erna (kes suri Narva karantiinis), Leontius ja beebi Linda- kes suri rongis, ema rinna otsas. 

Oma reisu alustasid nad kolmeteistkümne kirstuga, aga Narva jõudes oli neil järgi ainult üks. Elukohaks valisid nad Antsla alevi, lõuna Eestis. Isa ei tahtnud enam talu pidada ega uut veskit üles ehitada. Nii valis ta omale elukutseks tiisleri ameti, mida oli noores põlves Peterburis õppinud. Ostsid Antsla alevi valitsuselt ühe vakamaa suuruse krundi, ja ehitasid sinna peale väikese palkmaja. 

Selles majas oli üks suur tuba, mille ühe pool oli pliit, ja teisel pool isa tööpingid- treipink ja hööveldamise pink. Suurest toast läks uks maja teisele poolele, kus oli kaks väikest magamistuba. Samuti ehitas isa sauna, koos riietusruumi ja kuuriga. Väljakäik oli maja taga, sirelitega tänava poolt varjatud. Seal hoiti ka aiatööriistad, nagu kõblad ja labidad. Talvel käisime seal eesuksest, aga suvel hüppasime läbi akna! 
Üle tee elas rikas kõrtsmik, kel oli ka sepikoda, kus tehti potte, panne, lukkusid ja võtmeid. Naine tal töötas abilistega kõrtsis. Kui minu ema läks paluma, kas saab nende ahjus leiba küpsetada, öeldi talle: “Me ei tegele kerjustega”. Sellest ajast peale oli nende vahekord nagu Paaru ja Andresel, Tammsaare raamatus “Tõde ja õigus”. Sõpru neist ei saanud püüdsid alati üksteisele “kaikaid kodarasse visata”. Kui meie kana läks kõrtsmiku krundile, siis tuli tagasi longates. Palju aastaid hiljem, kui selle kõrtsmiku kõrval olev maja läks müügile, minu isa ostis selle ära- et kõrtsmikule kiusu mängida. Mõni aasta hiljem, ostis isa teise vakamaaga maja, samuti kõrtsmiku kõrval. See kõrtsmik olevat mööda alevit oigamas käinud, et mu isa tahab teda lämmatada! 

Et nendest vakamaadest midagi kasu saada, ostis isa siis lehma ja suure koera, nimega “Zorsik”. Vana-Antsla kodumajanduse kooli aiast saadi õunapuid, marjapõõsaid ja ilupõõsaid. Ühe krundi peale istutas ta nelikümmend õunapuud, ka kirsi ja ploomipuud. Teine krunt, kus oli musta mulla maa, sai kartuli maaks. Mõlema krundi peal olid tiigid, kust sai kastmiseks vett. Ühes tiigis elasid “kogred” (kalad), ümber teise tiigi istutati vaarikad, ning punased ja mustad sõstrad. Naerid, mida kasutati loomade toiduks, kasvasid kartulimaal. Need kasvasid nii suureks kui beebi pea! Sügisel, naeriste üles kiskumine ajal, olin ma emale abiks. Mäletan, et iga kolmanda üles tõmbamise juures, kukkusin istukile. õhtul pani ema mul padja toolile. 
Kui Sul oli natuke maad, siis võisid ka loomi pidada. Enamikul perekondadel oli lehm, tosin või paar kanu, ja sigu. Antsla küla karjas olid neljakümne perekonna lehmad, ja iga päev pidi keegi nendest perekondadest karjas käima. Kui oli meie perekondade kord, käisin koos oma sõbranna Endlaga. Tõusime üles varahommikul, kella nelja ajal, ja olime karjas lõunani. Kui olid parmud, siis võisid lehmad minna kiini. Seisime suurte vitsadega ja lõime lehmadele pähe, et parmud need ei häiriks. Lehmad hakkasid ka vahest üksteisega pusklema- pidime vitsadega nende vahele astuma. Alevinaised olid väga tigedad, kui lehmad said lahti ja nende aedadesse läksid. Meie üks lehm ei püsinud karjamaal, vaid tahtis koguaeg naabriaeda. Mul oli selle lehmaga palju tegemist! 

Isa kaevas maa sisse keldri ja sinna pandi kahele poole riiulid. Ühele poole pandi loomatoit, teisele poole inimeste toit- kartulid, porgandid, kapsapead- mis hoiti liiva sees. Riiulite laudade peale pandi mättaid.. Kui lumi tuli katuse peale, oli all külm, aga midagi ei külmanud ära juurviljad seisid kevadeni välja. Hapukapsa tünn, mis hilissügiseni sahvris seisis, viidi ka talveks keldrisse, kuhu pidime küürakil sisse minema. Kevadel loobiti välja kartulid konnadega pooleks! Sellest ajast peale satun paanikasse, kui konnaga kokku puutun, sest tihtigi, kartuleid korvi pannes, krabasin ma talveunes kogemata konna. Sellistel momentidel kukkusin kisama ja muidugi trampisin hirmus. Kui ma siis keldrist välja jooksin, ütles ema: “Laps tantsib jälle konnapolkat!” 

Mina sündisin esmaspäeval, 18. mail, aastal 1925. Isa oli saunas veed kuumaks keetnud, sest emal oli pesupäev. Kunagi lõuna paiku, ema hüüdis ukse pealt: “Jaan, too nuga ja nööri!” Kui isa nende asjadega sauna jõudis, olin mina juba sündinud. Nii tuli ilmale Julia ja Jaani kümnes ja viimane laps. Minu ema oli nelikümmend viis aastat vana ja isa viiskümmend viis. 
Üks esimestest mälestustest oli kui ma seisin kevadel kraavi kaldal, ja vaatasin kuidas konnad kudesid. Võisin olla umbes kahe või kolme aastane. Tundsin äkki, et mingi külm asi pisteti mulle pihku selja tagant. Kui ma olin juba kaelani porises kraavis, sain aru et see oli meie koera Zorsiku külm nina. Katsusin kraavist välja rabeleda, aga kraavi perved olid savist libedad, ja heina tutid, mis seal kasvasid, jäid mul pihku. Hakkasin siis kõigest kõrist kisama. Naabri ema läks kaelkookudega kaugemalt mööda, aga kuna ta oli pool kurt, ta mu kisa ei kuulnud. Ei mäleta kuidas sealt kraavist välja sain, aga teine pilt oli, et ema pani mind laua peale seisma, võttis mul riided seljast ära, ja andis mulle tugeva laksu. Sellest ajast peale leidsin, et maailm on ülekohtune. 

Ema oli umbes sama ümmargune nagu mina praegu. Oli uhke selle üle, sest tol ajal olid moes “Rubensi naised”. Tal olid hallikad, blondid juuksed, ja armastas laulu, aga ainult kiriku laule mis ei olnud alati viisis. Tema lemmikut laulu- “Las ma läen, las ma läen, sinna kust ma Jeesust näen!”- mäletan ma tänapäevani. Ema oli väga töökas- oli Valgas õmbluskoolis käinud heegeldas, kudus ja õmbles isale alussärke ja muid riideid. Ükskord, lühikest aega enne jõulu, ema ketras. Mäletan, et tuba oli hästi soe, päike paistis, ja mina lasin ratas ringi toas. 

Laulsin: “Ma tulen taevast ülevalt”. Iga natukese aja pärast, kukkus mulle kompvek jalgade ette. Ema ütles, et see on Jeesuslapse käest. Aga siis juhtusin nägema, kuidas ema võttis põlle taskust kombu ja viskas õhku. See oli suureks pettumuseks, just et ema mulle valetas. Aga muidugi ma talle sellest midagi ei öelnud, ja korjasin ikka edasi langenud kompvekke põrandalt. 

Isa kandlemäng oli üks minu nooruspäevade naudinguid, mis toimus tavaliselt laupäeval pärast sauna või pühapäeva õhtupoolikul. Tavaliselt laulis ta kaasa- kurvameelseid vene romansse ja mustlasviise- näiteks: “Kolm burssi läks üle Koiva jõe ja sõprade kambrisse viis nende tee”. Isal oli ka oma orkestri grupp poegade Volli ja Leontiusega. Isa mängis kannelt ja lõõtsmoonikut, Volli ja Leontius balalaikat ja muid keelpille. Isa ehitas ise kandleid nii endale kui ka teistele. Mängisid nii oma kui ka kõrval külas pidudel ja pulmadel. Ema kätte jäi siis nii veski kui ka talu töö, mis tal sugugi ei meeldinud. Isa muusika tekitas nende abielus lahkhelisid. Lehed juba kolletasid puul 

Kuivi heinakõrsi teele kandis tuul 
Oma pambukese võtsin kaenla alla 
Viimast korda tegin kodu ukse valla 
Saatus toimus väga karmilt minuga 
Pidin maha jätma oma kodumaa 

Võru poolt kostis pidev kahuri mürin. Isa ütles: “Nüüd on teil aeg minna! Jään veel natukeseks koju, panen kõik lukku ja korda, ning tulen siis teile jõe äärt mööda järgi.” 

Oligi nii. Ladusime emaga kohvrid ja kastid vankrisse ning hakkasime sõitma. Tee pealt, enne koolimaja juurest maanteele keeramist, vaatasin korraks kodu poole tagasi. Isa seisis maja nurga juures ja vaatas meile järele. Mul lõi äkki südamesse tunne, et peaks tagasi jooksma ja isa kallistama, kuid ma ei teinud seda. See kallistamata kallistus piinab mind ka praegu unetutel öödel, sest see oli viimane kord, kui isa nägin. 

Kuulsime hiljem, Kanadas, et isa riputas oma kandle kirsipuu otsa ja ei mänginud enam kunagi selle peal. Lõõtsmoonik oli juba aastaid tagasi katki läinud. Isa jäi siis üksi Antslasse ilma perekonnata, ilma muusikata. Tõsteti välja omast majast ja pidi sugulastega elama, kuni surmani. 

Nüüd, vanaduses, mõtlen sageli oma isale- tema paksude vurrudele, mille otsad rippusid kahel pool suud. Mäletan, kui isa mulle musi tahtis anda, siis ütlesin talle: “Ainult läbi sõmmi!”. Panin oma sõrmed tema suu ette, et need vurrud mind ei kõditaks. Tuleb meelde ema ebaviisilist laulu, ja kuidas Jeesuslaps mulle jõuluajal kompvekke viskas. Mõnikord, õhtuti, kuulen isa kandlemängu. Panen oma sõrmed suu ette, ja ootan kõditamist. 

TAKE ACTION

Donate

We need your help to continue our work for the community.

Sign Up

Sign up and stay informed of EFC & community news.

Get Involved

Volunteer or get involved in the Estonian community.

EFC

The Estonian Foundation of Canada is a registered charity that supports Estonian cultural and heritage initiatives across Canada.

Charitable No. 891452575 RR 0001

Contact

   Google Maps
    416.465.5600
   416.465.3559
   E-mail Us
 

Social Media