Ines Väikemäe

Ines Väikemae kingitus Sihtkapitalile
Tekst: Mart Pikkov

Ines Väikemae oli ise ka pärijate hulgas, ja see pärandus mille ta kinkis ESK'le on tegelikult nelja isiku poolt kokku pandud.

Peale Inese enda, oli päranduse saajate hulgas muidugi tema abikaasa, Raid Väikemäe, kes 1991 aastal suri. Raid oli talupoeg, kes lõpetas Eestis gümnaasiumi juba enne sõda. Ta armastas kirjandust ja oli tore pillimees. Kanadas leidis ta tööd T. Eaton’i kaubamaja mööbliosakonnas, kus ta oli hinnatud puutöö meister (muuhulgas ehitas ta suuri kujusid igaaastase jõuluvana rongkäigu jaoks).

Peale ametlikku tööaega ehitas ta mööblit eratellimusel. Toronto Eesti ühiskonnas oli ta tuntud kui üks äärmiselt vastutulelik, abivalmis ja seltskondlik mees. Ta mängis ansamblites ja oli kirglik „raamatukoi.” Peale tema surma läks suurem osa tema raamatukogust Tartu Instituudi Arhiivile. Suur panus oli tal ka Lembitu skautlippkonna tegemistes, samuti oli ta üks Kotkajärve köögi-kohviku peamistest ehitajatest.

Inese neiupõlvenimi oli Hindper. Tema isa oli Eesti sõjaväeohvitser vabadussõjas, keda sõja lõppedes premeeriti talumaa ja majaga Hageris, Harjumaal. Ines oli pere neljast lapsest vanim tütar ja peale gümnaasiumi lõpetamist, enne sõja algust, siirdus ta Rootsi, kuhu ta oli sunnitud jääma, vastumeelselt, sõja lõpuni. Seal õppis ta õmblustööd ning tikkimist. Rootsis kohtus ta Raidiga, kes samuti põgenes Rootsi peale sõda. Järgnes abielu.

Teine tütar Hindperi perest,Lillian, põgenes peale sõja lõppu läbi Saksamaa Rootsi, oma õe juurde. Seal kohtus ta ja abiellus Ants Orupõlluga. Juba enne 40-date aastate lõppu kolisid noored Kanadasse. Ants Orupõld töötas mõnda aega Põhja Ontario metsades ja juba '50date aastate algusel sai ta suure maa-ala omanikuks –maatükk asus Parry Sound'ist lõunas. Ta väga ettevõtlik ärimees.

Kui metsatöö lõppes, kolis Ants Torontosse, kus ta sai puuseppa töö koha CBC televisiooni stuudios. Ta ehitas seal lavasid ja lavadekoratsioone, kuni jõudis kätte pensionipõlv. Aastaid hiljem kuulsin tema kohta mitmeid legendaarseid lugusid tema mitte-eestlastest kolleegidelt kes töötasid ‘80-ndate aastate algusel temaga koos.

Lillian Orupõld töötas panganduses. Antsu ettevõtliku iseloomu kõrval oli Lillian nagu finantsminister, ja nad said üheskoos üsna jõukateks. Nad olid väga seltskondlikud ja lahked isikud, kelle ümber keerles alati vilgas seltsielu ja tegevus – Parry Sound’is, hiljem Floridas ja muidugi Torontos. Muu hulgas nad olid suured eesti kirjanduse ning kunsti huvilised ja ka teatriarmastajad. Neile meeldis ka maailmas palju ringi reisida.

'80 ndatel aastatel Ants suri ja Lillian elas 1995 aastani. Tema pärandus sai jagatud mitmeks - suur osa läks Inesele ja ülejäänud läks Antsu ja tema enda kaugemate sugulaste vahel, kes elasid kodu-Eestis ja mujal.

Peale Lilliani surma jäi Ines Väikemäe ilma lähedaste sugulasteta. Üks Hindperi õde elas küll Eestis edasi aga oli kaotanud oma vaimse tervise pikalt enne surma. Teised kaugemad sugulased ja abikaasa Raid’i sugulased, kas olid surnud või olid kaotanud Inesega kontakti.

Ines oli enesekindel ja sai endaga hästi hakkama, samuti väga seltskondlik. Ta armastas olla perenaine ja võõrustaja külalisi. Ei tulnud kõne allagi, et sa käisid Inesel külas ilma et võtaksid tassi teed ja prooviksid tema võrratuid küpsetisi koos temaga.

Möödusid aastad. Viimaks leidis Ines omale uue kaaslase – hr. Oskar Kirsiväli, kes elas kõrval korteris. Mitu aastat reisiti koos ja nauditi ühiseid tegemisi. Kahjuks suri ka Oskar ning Ines oli jälle üksinda.

Vaatamata saatuselöökidele, jätkas Ines oma ühiskondlikke tegevusi. Mitu aastat oli ta õmmelnud Lembitu, ja hiljem lausa terve Eesti Skautide malevate kaelarätid. Talle meeldis käsitöö ja ta osales mitmetes näputöö huviringides. Kahjuks muutis Parkinsoni tõbi talle nõela ja niidi töö tegemise võimatuks. Ta oli Tartu College’i Bibliograafia Klubi liige ja temast sai selle organisatsiooni perenaine.

Veel vanaduspäevil sõitis ta üksinda kõikjale bussi ja metrooga. Vaatamata sellele, et temast oli saanud rikas naine, elas ta tagasihoidlikult, aidates alati abivajajaid kui tema poole pöörduti. Tema maksude korraldamine oli keeruline, sest paistis et ta annetas igaühele, kes tulid tema ukse taha heategevuseks annetuskastidega – tavaliselt $15 kord – ja paljud tulid kolm-neli korda aastas.

Aastal 2005 algas Inese elu lõpp faas– kõigepealt haigla, siis taastusravi osakond ja viimaks hoolduskodu. Kannatustele vaatamata jäi tema meel leebeks. Ka kõige halvemates olukordades ei süüdistanud ta kedagi, vaid ainult kordas, et “pole midagi parata”.

Siiski üks suur mure jäi. Testament, mis oli enam-vähem sarnane õe Lilliani omaga, jättis poole oma sugulastele ja poole oma kadunud mehe sugulastele. Nagu öeldud, oli suur osa neid inimesi juba surnud. Teised olid ammusest ajast kaotanud Inesega kontakti. Lapsi tema suguvõsas ei olnud ja kui oli ehk Raid Väikemäe suguvõsas, olid nad Inesele võõrad. Vana testament ei kõlvanud aga uusi pärijaid polnud kuskilt leida.

Lõpuks otsustas Ines Väikemäe kõik ESK’le jätta. Ma ei ole kindel, aga ma arvan, et ta arutas seda otsust mitme kuu jooksul, kuulates teiste soovitusi. Mulle tundub, et talle meeldis mõte sellest, et tema raha saaks jagatud välja erinevates suunas — natuke siia, natuke sinna. Mitte kõik ühe korraga, kuid alati nii, et see kes saab astuks sisse, ja võtaks tassi teed, ja magusat saia ja ajaks mõni aega ilusat juttu.